Mari-Liis Parts, huvi- ja üldhariduse lõimingu koordinaator (TÜ Haridusuuenduskeskus)

1.-2. nov. 2018 korraldas Teadushuvihariduse Liit oma liikmetele ja teistele teadushuvihariduse edendajatele reisi Helsingisse. Reisi eesmärgiks oli näha, mida tehakse LTT-hariduse vallas Soomes. Külastati LUMA-keskuse harusid Aalto Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis, sh viimase haridusteaduste instituuti, Tehnoloogiamuuseumi ja botaanikaaeda.

Lühikese ülevaate ning ettekannete slaide võib leida Teadushuvihariduse Liidu lehelt veebis (vt. siit: õppereis ), kuid siin püüan anda omapoolse kokkuvõtte nähtust-kuuldust.

Külastuste käigus puudutati laias laastus järgnevaid teemasid:

Soome teadushuvihariduse positsioon üldhariduse kontekstis ja selle erinevad väljundid; teemapõhine/uurimuslik õpe Soome üldhariduskoolides; LUMA-keskuse roll LTT-valdkonna populariseerimisel, tuues omavahel kokku õpilased, kooliõpetajad ja ülikoolid; LTT liitmine kunstide ja disainiga (STEAM-lähenemine).

Kirjeldan allpool põgusalt esiletõstmist väärivaid arenguid:

1) süsteemsus ja koordineeritus LTT-hariduse edendamisel;

2) pedagoogika tähtsustamine;

3) valdkondade, teemade, meetodite lõimimine;

4) töö uute juhendajate pealekasvu soodustamiseks.

1) Süsteemsus ja koordineeritus. 

Soomes näib LTT-hariduses väga olulist rolli mängivat riiklikul tasandil loodud LUMA Centre Finland, mis loob võimaluse erinevate osapoolte koordineeritud koostööks (ning kindlasti ka stabiilsust rahalises mõttes). LUMA (sõnapaarist luonnontieteet ja matematikkaa) on võrgustik, mis koondab ülikoole ning selle suuremaks eesmärgiks on LTT valdkonna pädevuste arengule katusorganisatsioonina kaasa aidata.

LUMA-keskuse kohta on infot SIIN.

2) Pedagoogika tähtsustamine.

LUMA on üks näide Soome süsteemsusest ja pikaajalisemast eesmärgistamisest LTT-valdkonnas. Süsteemsus väljendub muuhulgas pedagoogika tähtsustamises: eesmärgiks on võetud LTT-teemade tutvustamine vanusegruppidele alates lasteaiaeast kuni keskkooli lõpuni (3-19a.)  

Praktiliste tegevuste, nagu on teadusklubid, koolide külastused ülikoolide õppeklassidesse, teadlaste koolikülastused, laagrid jms juurde kuulub aga alati õpetamismetoodika arendus. Näiteks Helsingi Ülikoolis juurutatakse disainipõhist uurimismudelit õpetajahariduses; Anna Uitto loodusteadusliku hariduse keskusest rääkis aga projektist, mille käigus uurivad tudengid ja õppejõud koostöös kooliõpetajatega, kuidas on seis uurimusliku ja meeskonnapõhise õppega koolides – praktika ja teadus tuuakse kokku. Veel üks hea näide praktilisest pedagoogika arendusest on KIDE-Science programm, mis sai alguse Jenni Vartiaineni doktoritööst ning mille eesmärgiks oli uurida, kuidas loodusteadusi õpilastele lähemale tuua: uurimistöö käigus on arendatud välja pedagoogiline mudel, mida rakendatakse rahvusvahelise haardega programmis 3-8-aastastele mõeldud teadusklubide käivitamisel.

3) Valdkondade, teemade, meetodite lõimimine.

Nii LUMA-keskustes kui tehnoloogiamuuseumis jäi silma interdistsiplinaarne lähenemine – eesmärgiks on seosed igapäevaeluga ja terviklikkus teemade käsitlemisel.

Muusuemis tegi sealne haridusprogrammi esindaja ettekande sellest, kuidas püütakse kõikvõimalikke teemasid põimida ühe konkreetse museaali külge (muuseum püüab ikka lähtuda enda eripärast). Mis aga väga paljudele muljet avaldas, oli konkreetne mänguline harjutus, mis kuulub ühte haridusprogrammi: veepuhastusprotsessi etappide läbitegemine liikumise abil. See on üks näide väga erinevate meetodite kasutamisest ka selliste tehniliste teemade käsitlemisel. Õppeprotsessis kasutatakse kõikvõimalikke meediume: loengud, helid, ehitamine, lugude jutustamine, tants jne jne. Käed-külge-meetodid ja mängu kaudu õppimine muudavad õpitu lastele relevantseks.

Tehnoloogiamuuseumi ettekanne on SIIN.

Merike Kesler rääkis oma ettekandes teadushuvihariduse rollist üldhariduses. Seal paistab kahe valdkonna vaheline „sein“ olevat murdumas, nii nagu Eestiski. Tähtsustatakse aina enam nii teadusklubides kui mujal väljaspool kooli tehtavat. Kesler rääkis konkreetsemalt riiklikus õppekavas välja toodud teemapõhisest õppest, mis on koolidele kohustuslik ning sarnaselt Eestile vajavad koolid ainepõhisest õppest lõimingule üleminekus mõnevõrra tuge.

Välja on töötatud skeem moodulpõhiseks aineid integreerivaks õppeks, mille oluline aspekt on uurimuslikkus. Kesleri toodud näidetes anti õpilastele palju autonoomsust oma õppimise suunamisel, alates teema valikust kuni erinevate meetodite valimiseni teema uurimisel. Samuti oli olulisel kohal meeskondlik töö.

Eraldi tahaks välja tuua Aalto University Juniori. Tegemist on LUMA-haruga, kus väga tugevalt püütakse luua sidemeid erinevate teaduskondade vahele, mis kuuluvad laias laastus kunstide, tehnoloogia- ja majandusvaldkonna alla.

Nt piloteeritakse erinevaid matemaatikat ja kunsti lõimivaid täiendkursusi õpetajatele, kuhu on oodatud mõlema valdkonna inimesed; teadusklubide juhendamiseks antakse aga võimalus ka tehnoloogiast huvitatud kunstierialade tudengitele.

Lähemalt saab lugeda SIIT.

4) Töö uute juhendajate pealekasvu soodustamiseks.

 LUMA-võrgustiku ülikoolid teevad ühelt poolt LTT-valdkonna edendamiseks teadustööd, teiselt poolt pakuvad õppematerjale, keskkonda (õppeklassid vahenditega) ning erinevaid kursusi ja töötube. Samas nägime mitmeid näiteid tegevusest, mis aitab tuua juurde uusi juhendajaid.

Üheks viisiks on teadusklubide juhendamispraktika, mille eest üliõpilased saavad kas ainepunkte või ka palka (toimuvad nii Helsingi kui Aalto Ülikooli juures). Teadusklubide/töötubade juhendamisega saavad tegeleda ka need tudengid, kes ei õpi õpetajaks.

Reisiseltskonnale ilmselt kõige enam huvipakkuvaks ettekandeks oli aga Jenni Vartiaineni oma, kes juhib KIDE-Science-programmi. Selle programmi unikaalsus on täieliku toe pakkumine kõigile, kes sooviksid hakata teadusklubisid lastele juhendama: pakutakse nii koolitust, tunnikavasid kui administratiivset tuge – tegijale, kes ostab organisatsioonilt litsentsi, jääb vaid sisuline läbiviimine.

Vartiaineni pedagoogiline mudel põhineb 3-8-aastaste laste loomupärasel soovil maailma uurida ja mängida – väga oluline osa teaduslike mõistete kõrval on lugude jutustamine. Seega peavad ka juhendajad oskama kasutada draamavõtteid ning mängulisust, see on peamine eeldus ringitööga alustamiseks.

KIDE-Science’i eripära on lisaks see, et klubides käivad lapsed koos vanemaga – nii on veelgi suurem võimalus, et teemad jõuavad ka koju ja kinnistuvad.

Tegelikult alustas Vartiainen oma doktoritööga vanema astme laste loodusteadusliku pädevuse toetamise uurimisest, kuid sai üsna pea aru, et alustada tuleb palju varem. Teadusteemade käsitlemiseks 3-8-aastastega on tehtud pikaaegset uurimistööd, et teooria oleks tõestatud ja pedagoogiline mudel toimiv.

KIDE-Science’i kohta saab lugeda SIIT.